ja kui

ma peaks Radiohead'i uusima kohta midagi ütlema,

then it would go something like: 

Raadiopea kaheksas ja ühtlasi ka kaheksalooline uus heliteos hõlmab endas suuresti kollektiivi kompromissitut elektroonilist lähenemist muusikale (vt ka „Kid A“ & „Amnesiac“) ning sai endale pealkirja ühe Suurbritannias asuva tammepuu hüüdnime järgi, mis on väidetavalt 1000 aastat vana. Kui esimene pool albumist on rütmiline ja erinevate trummiklõbinate rohke, siis teise poole pealt leiab vastukaaluks melanhoolsemat sorti klaveri ja akustkitarri ballaade. Esmakordsel otsast lõpuni kuulamisel võib jääda pinnapealne mulje ning et Thom Yorke'i selgelt eristuv falsetivõtmes hääl suudab vaid heli "meeooaw" produtseerida, kuid pärast mitmendat korda kuulamist selgub, et kogu näiline kaootilisus on tegelikult sügavalt kaalutletud ja läbimõeldud harmooniatulv. 

Kuigi plaat on kõige tugevam tervikuna, võib ühe tipphetkena siiski ära mainida esiksingli „Lotus Flower“, millel eksisteerib reaalne refrään ning mis on oma lüürikalt, meloodialt ning üleminekutelt ääretult geniaalne rada.