nii. ma olen ploogimist edasi lükanud se'st ajast saadik, mil välk kuskile kaablisse v ühendusse sisse lõi ja kõik katki tegi. nii telekad kui arvuti.
internetti pääsemine oli komplitseeritud, aga mitte midagi ületamatut.
see oli niisiis juuli keskpaik.
mis pärast seda sai?
käisin Tartus, käisin Tallinnas (mimicry'd ning byuki't kuulamas),
avastades, et viimane on ikka nii-nii mitte minu maitsele vastav linn. kui ma oleks kohustatud seal
elama, siis kuidagi saaks hakkama muidugi,
aga vabatahtlikult sinna just ei soostuks minema --
nii industriaalne ja
hullumeelseimates kohtades on sõiduradade arvuks number kuus.
kinos käisin ka´´
ja samas kui vanalinnas olla, tekib küll soov sealt mitte lahkuda: nii palju avastada,
head kohad ühe käe sõrmedele ei mahu.
aga muidu, Tartu on südames, mis muud.
-
nüüd on võimalik nädal aega lihtsalt õhku hingata ja
siis tuleb Robotaanikale minna. can't wait, no tõesti.
tõotab tulla tore, saab nalja teha.
ja head muusikat näeb. (jah, silmadega.)
-
aga what else?
oh, õigus, ma vist pole poole sõnagagi sügist maininud.
seega, trummipõrinat palun --
-- jah, ma lähen ülikooli. ning geenitehnoloogiat õppima, keda täpsemalt huvitab. vot.
-
nüüd on kell jälle nii palju, et vaid mõned üksikud on üleval ja
vaadates aknast välja näevad päikesetõusu.
teised jäävad sellest ilma.
kuid ega see polegi midagi harukordset,
see on nähtud ja ei suuda just millegagi üllatada.
päikesevarjutus oleks juba teist laadi something-something.
und pole; kuid miks ei ole?
vaevab mõte se'st nii kole.
-
tähtsaimad asjad jäävad alati mainimata.
-
Pia Fraus'i kuulan hetkel.
0 võttis sõna.:
Post a Comment